Rühmas töötavad õpetaja Ene-Ly, assistent Krista ja õpetaja abi Moona


  TEATED       

Rühma telefon: 555 32 607


Jaanuari tegemised

Uut aastat alustasime koolivaheaja nädalaga, kui planeeritud õppetegvusi otseselt ei toimunud ja lapsed said oma põhitöö ehk mängimisega tegeleda :)

Kuid peale seda oli aeg alustada uue projektiga ning ülekaaluka häälteenamusega osutus valituks dinosauruste teema.

Seega olemegi me käesoleva kuu jooksul üritanud igati oma õppetegevustesse dinosaruseid sisse tuua. Sai uuritud pea kõike, mis lastele huvi pakkus – alustades sellega, millised nad välja nägid ja millest toitusid, lõpetades sellega kuidas nad välja surid.

Lisaks integreerisime dinosauriste teemat nii robootika- ja kunstitegevustesse, kui ka näiteks õuemängudesse. Laste vabamängus rakendati edukalt uusi õpitud teadmisi ja tuletati sealt ka ise edasi - kas teie teadsite, et uue teooria järgi surid dinosaurused vist välja sellepärast, et nad ei osanud üldse arvutada :)

Vabategevustes uuriti ise suure põnevusega raamatuid, kus saurustest juttu ning fantaseerides suudeti isegi matemaatilised mängud ja klotsidega ehitamine mingi põneva nurga alt teemaga siduda. Näide: neli brontosaurust näksisid aasal muru, Rex sõi nad kõik ära ja alles ei jäänud ühtegi, aga ma tean küll, et tegelikult on neli miinus üks hoopis kolm :)

Juhul kui te pole veel aru saanud, siis dinosauruste teema meeldis lastele väga ja praeguseks on ilmselge, et me jätkame sellega ka tuleval kuul :)

 

Jaanuari metsamatkad

Jaanuarikuus õppisime märkama lumele tekkinud jäljeradasid. Alustuseks tegime loodusõppeklassis tutvust metsloomade jälgedega. Jäljetrükk oli hea võimalus nende suurusvahekordi ja välimust võrrelda.  Et õues sadas ja sadas järjest uut lund, oli loomajälgede leidmine küsitav. Siiski õnnestus meil kamba peale näha nii jänese, rebase, kitse ja ka hiire jäjeradasid.

Valmistasime üheskoos lumepallidest lumelaterna ning uurisime tibatillukesi lumehelbeid luubiga. Lumehelveste kuusnurkne kuju jäi lastele hästi meelde ning suuri ja täiusliku kujuga helbeid esitleti meile veel järgmistelgi metsaretkedel.

Jaanuaris algab lasteaia õuel lindude toitmine. Uurisime pintsette kasutades lindude toidusegudes olevaid seemneid ja vaatasime, mis toimub talilinnukaameras. Õpetaja Ene-Ly tõi terrassile seisma jõuludest järele jäänud kuuse, et lindudel oleks julgem söögimaja külastada. Meie kordasime üle lasteaia ümbruses esinevad talilinnud. Lapsed tunnevad enamesinevaid linde väga hästi ning oskavad neid ka metsaretkedel märgata.

Seejärel oli järg puude käes. Kuidas me talvistel puudel vahet teeme? Ikka nii, et võtame appi võrdlemis- ja märkamisoskuse. Loodusõppeklassi toodud oksad võivad olla esmapilgul ühetaolised, kuid lähemal vaatlusel selgub, et erinevusi on rohkesti. Hobukastani suured ja kleepuvate soomustega, pihlaka piklikud ja heledakarvased või saarepuu sitikmustad pungad on ju igaüks oma nägu. Õues kinnistame õpitut juba tuttavate puude juures oma teadmisi proovile pannes. Kas matkaväraval oleva vahtra pungad on samuti punakaslillad ja veidi kandilised, kas tammepuu võrsetipud meenutavad käppasid? Jah, nii see on!

Metsast kaasa võetud raagus oksad ootavad pungade puhkemist. Veebruaris tutvume lähemalt esmaabikoti sisuga, kordame veel kord üle looduses liikumise reeglid ja jääohutuse ning õpime tundma kuivade kuuseokste ja kasekoore olulisust lõkke süütamisel. Meil on nimelt plaanis veidi grillida.

 

Detsembri tegemised

Detsembris tegelesime muidugi kõigega, mis jõuludega seondub. Igal esmaspäeval oli lastel rühmas advendihommik, mil kuuldi vahvaid jõuluteemalisi jutustusi, jagati mõnusaid jõulumeenutusi ning kasvatati hinges jõulutunnet.

Kogu jõulukuu kunstitegevustes pühendusime rühma ja kodu kaunistamisele – soolataignast meisterdati piparkooke, mis ka pintsli abil kauni värvi ja mustri peale said. Vanapaberi korvist leiduvast meisterdasime aga pabermassi, millest vahvad kuuseehted valmistasime.

Jõulutunde tekitamiseks küpsetasid ka lapsed ise piparkooke, päris piparkooke. Taigen sai rullitud, vormidega kujud tehtud, tuba sai imelist lõhna täis ja glasuur kenasti piparkoogile sätitud. Lõpuks sai ka lapse kõht piparkooki täis ning ema-isa oma ka :)

Kuna jõulukuu kulminatsiooniks on ilmselgelt Jõulupidu, siis kirjutasime ühel toredal päeval ka Jõuluvanale kirjad, kuhu püüdsime kirja panna kõik hea, mida sel aastal teinud oleme. Ilmselt sai Jõuluvana kirjad kätte ning tuli meie ka peatselt külla. 

Detsembri metsamatkad

Imeilusal päikeselisel nädalal, detsembri alguses, võtsime metsa kaasa tavapärasest rohkem kraami. Seekord siis tahvelarvutid, grilli ja toidutegemise vahendid. Kätte olid jõudmas aasta kõige lühemad päevad. Rääkisin lastele pööripäevast ja selle kommetest ning seejärel tähistasime seda metsas tuld tehes ja kokates. Aga enne „pidu" otsisime geopeituse äppi kasutades metsatukast üles mõned „aarded" ehk tillukesi mänguasju ja logiraamatut sisaldavad karbikesed. Ühe aarde lahtimuukimine meil küll ei õnnestunud, aga tore oli sellele vaatamata.

Järgmisel esmaspäeval olid külmakraadid platsis ning veekogusid kattis klaassile jääkord. Kuna rabajääl uisutamine oli rahva hulgas üleöö moodi läinud, siis võtsime võimalusel sabast ja tegelesime lastega jääohutusega tutvumisega. Vaatasime üle erinevad kohalikud veekogud, tõdesime, et mitte kõik neist polnud jääkatet saanud - vooluveekogudel ja allikatel jääd polnud. Lasime lastel järvejää tugevust kontrollida. Okstega kopsimine jääd ei purustanud, seega tundus, et jää on kõva küll.

Seejärel asusime jäässe auke puurima ja alles siis saime aru, mis pealispinna alla toimub – vaid paaris kohas oli jääkate piisavalt paks (10 cm), enamasti oli see aga 4-8 cm. Eriti kõva, aga õhuke jää oli rabalaukal. Lubasime lapsed viimaks jääle üleujutatud järvekaldal, kus jää all vett vaid paarkümmend cm. Õppetund tuli sealtki: jääl olles tuleb ohutuse tagamiseks hoida üksteisega vahet.

Jaanuaris vaatame, mida meile ilm toob. Kui on lund, siis õpime tundma looma- ja linnujälgi; külmadega paneme üles lindude söögimajad ning tutvume neisse pandava toiduga. Õpime tundma erinevate puuliikide raagus oksi ja osaleme lasteaia ühisel talvematkal.

 

Novembri tegemised 

Novembrikuus tegelesime jäätmete vähendamisega – sõime tühjaks oma taldrikud ning tihti ka potid, mõõtsime igapäevaselt tekkivaid toidujäätmeid ning kogusime nädala jagu biojäätmeid ühte biolagunevasse kotti kokku, selle aselmel, et see iga päev pooltühjana välja viia.

Rühma õppetegevusena tegelesime hulgaliselt katsetega – sulatasime ja külmutasime, hõõrusime ja uuristasime, vahustasime ja loksutasime. Pesime ka ise oma toidunõusid ja saime ise kogeda, kuidas nõudepesuvahend oma tööd tegi. Tegime veel palju muudki, mis piltidele kahjuks ei saanud – no ei tule neil põnevatel hetkedel meelde ju alati pilte teha :)

Novembris tervitasime ka selle aasta esimest lund, mis nii suurtele kui väikestele palju rõõmu tõi. Loodetavasti ei jää see selle aasta viimaseks lumeks.

Viirusohust tulenevalt korraldasime pisut teistlaadi üritused nii isadepäeva, kui lasteaia sünnipäeva tähistamiseks. Kuna suuri kokkusaamisi korraldaa ei saanud, siis tegime peod pisikestes seltskondades ja distantsi hoides, kuid see ei vähendanud meie rõõmu neist toredatest sündmustest.

 

Novembri metsamatkad

Alustuseks peab ütlema, et pääsukese rühma lastel on ülihea mälu. Eelmisel aastal õpitu kordamisel teatati mulle „Seda me oleme juba näinud" või siis „Seda me teame juba ammu", mõnikord isegi: „Igav!". Sellist fenomenaalset meelespidamisvõimet ei tule meil lasteaias kuigi sageli ette. Proovisin siis leida teemadele uusi vaatenurki ja seadsin julgemaid õpieesmärke.

Alustasime hingedeaega ajalootunniga lasteaia õueala muutustest ning liikusime edasi metsa. Õnneks oli õuealal viimase aasta jooksul paljugi muutunud ja nad ei saanud mulle väita, et seda nad juba ammu teavad. Aga metsas olevate kaevikute asukohta mäletas Holger ja hobuse ausammast esitleti mulle hoopis laste poolt. Üllatasin neid jõhvikakohaga vanas turbalõikamise kohas mõnekümne meetri kaugusel liivamägedest. Maitsesime jõhvikaid ja õppisime üht-teist turbasambla kohta – näiteks seda et see sammal armastab kasvada vees ja mida helerohelisem see on, seda tõenäolisemalt võib sinna astudes väga märjaks saada.

Järgmisel nädalal samblaid õppides tariti turbasammalt august välja juba sületäite kaupa ja laste hulgas oli see kuum kaup. Muuhulgas õppisime välja ütlema ka muude sammalde ja samblike nimetusi, nagu näiteks metsakäharik, islandi käokõrv, palusammal ja habesamblik.

Keedetud samblikutee just eriliseks lemmikuks ei osutunud, aga sele aastatepikkune lastele pakkumise kogemus näitab, et igas rühmas on vähemalt üks selline laps, kellele see mõru jook meeldib. Nii oli ka pääsukeste rühmas üks selline.

Kolmandaks nädalaks ei olnud õnneks veel lumi sadama hakkanud, sest meil oli vajaveel  putukad-mutukad nende peidupaikadest üles leida. Tegime seda paaritööna mutukabingo vormis. Niisugust hasarti polnud mina varem näinudki. Kui tavaliselt liigume rühmaga metsa poole tunniga, siis nüüd jõudsime poole tunniga läbida vaid paarsada meetrit. Läbi tuhniti kõik, kuhu vähegi kühvel või sõrm taha hakkas. Selgusid ka eriliselt säravad otsijad, kelleks osutusid Alar ja Susanna. Tänu nende teravatele silmapaaridele leiti suurem osa lehel olnud liikidest. Isleen aga leidis mutimullahunnikus kaevates terve röövikuhunniku, kinkides sellega igale otsijale võimaluse oma mängulehel röövik maha kriipsutada.

Kuu lõpetasime eluringide teemaga. Vaatasime, kuidas toimub see puudel, rohttaimedel ning ka loomadel. Detsembris vaatame, kuidas tulevad külma ja pimeda aastaajaga toime metsaloomad, alustame lindude toitmisega, mängime geopeitust ja teeme lõkketoitu.

 

Oktoobri tegemised rühmas

Oktoobris alustasime õppetööd uue projektiga ning see sai lausa nii suure tuule alla, et lapsed otsustasid meie kaisukarud koolimängu kaasata. Uus projekt keerles kristallide teema ümber ning eneselegi üllatuslikult ja eelarvamusi kummutades, suutsime me põhimõtteliselt kõik teemad läbi kristallispektri läbi viia – usute või mitte, aga isegi leiva- ja robootikapäeval tegelesime tinglikult kristallikaevandamisega :)

Kõrvalteemana oli meil oktoobris aga lemmikloomad, kellest mõningatel õnnestus meile lasteaeda külla tulla ja teine osa lemmikuid jõudsid meie juurde fotodel – kõik lapsed ja ka täiskasvanud jagasid kaaslastega vahvaid jutte oma lemmikloomadest ning ühispildina jäävad nad meie seltsi terveks aastaks.

Oktoobris sai alguse ka meie koostöö Harku Raamtukoguga, mille raames lapsed iganädalaselt raamatukogu külastavad, seal jutustust kuulavad ning kuuldu põhjal filosofeerivad. Lisaks hakkasid kõik lapsed ka raamatukogu lugejateks, said oma isikliku lugejakaardi ja saavad nüüdsest ise endale meelepäraseid raamatuid koju laenutada :) Suured tänud Harku Raamatukogu perele, kes sellist toredat koostööprojekti eest veavad ning uusi agaraid lugejaid seeläbi kasvatavad.

Oktoobri metsamatkad

Oktoobrikuu esimestel nädalatel käisid lapsed metsas oma rühma õpetajaga „maavarasid kaevandamas", sest sel ajal oli loodusmatkade õpetaja haiguspuhkusel. Kolmanda nädala esmaspäev oli kole vihmane ja metsa minna ei saanudki. Kordasime loodusõppeklassis üe rändlinnud. Meisterdasime õppetöö käigus akendele kleepimiseks röövlinnu siluette ja seda selleks, et hoiatada linde neile sageli nähtamatute aknapindade eest.

Kuna oktoobri viimasel nädalal toimus meie lasteaias robootikanädal, siis otsustasin tehnoloogia ka loodusretkele kaasa võtta. Kahe tahvelarvuti ja mobiiltelefonilt jagatud interneti toel vedasime päriselus nähtamatut, aga tahvelarvutis nähtavat punast jutti mööda erinevaid Harku asula ja metsa radu, tehes gps-kunstitegevusena valmis hundisarnase looma kujutise.

Teekond oli päris pikk: üle viie kilomeetri, aga pakkudes lastele valikuid pikema ja lühema rajaotsa kõndimiseks ning aeg- ajalt puhates, vedasime kahe ja poole tunniga välja. Iga laps sai „vastutada" hundi ühe kehaosa valmimise eest ehk liikuda tahvliga ja näha, kuidas joon tekib. Hundi silueti edenedes kasvas laste huvi ja motivatsioon. Rühmaõpetaja poolt välja prinditud hundisiluetid said lõpliku ja isikupärase ilme laste kunstitegevuse käigus.

Novembris vaatame üle Harku asula ajaloolised paigad, keedame samblametsas samblikuteed, otsime metsast tigude, vihmausside ja ämblike elukohti  ning teeme lõplikult valmis putukatele mõeldud majakese.

 

Septembri tegemised rühmas

Septembrikuu tähistas meie viimase lasteaia-aasta algust, sest järgmisel sügise lendavad pääsupojad ju kooli – teeme kõik selleks, et meie aasta tuleks täis nalja ja naeru ning põnevaid ettevõtmisi.

Septembrit alustasime muidugi mõista Tarkusepäeva tähistamisega – meie rühma lapsed esitasid lasteaiakaaslastele toredaid laule ja luuletusi ning ühiselt sai ka vahvaid ringmänge mängitud.

Sügise sünnipäeva tähistamiseks otsustasime käised üles keerata ning imemaitsva pirnikoogi küpsetada, mille retsepti veel mitmeid päevi hiljemgi küsimas käidi.

Hoolimata keerulistest oludest, õnnestus meil siiski ka sel aastal osa võtta Maaimakoristuspäevast, mille raames sai koristatud lasteaiaümbruse kõnniteed, lähedalasuv bussipeatus ning ka metsa viiva tee servad. Kuigi suure töö tulemusena saime mõnda aega prügivaba keskkonda nautida, siis tegelikult oli laste leitud prügi hulk ikka kurvastavalt suur.

Kuni ilmad veel soojad ja kuivad olid, saime ka paar rattamatka korraldada – käisime tiirutamas nii Harku metsas, kui ka kergliiklusteedel. Kõige pikem matk viis meid lausa Laagri alevikku, kus saime mänguväljakutel hullata ja piknikku pidada, enne kui lasteaeda tagasi väntama hakkasime. Metsa sattudes pistsime hoobilt ninad põõsastesse, sest mustikad ja pohlad olid lihtsalt nii maitsvad ning õnneks jagus neid nii põske pistmiseks, kui purki korjamiseks.

Sügisel on tavaks ka saaki koristada. Nii siis võtsime ka meie pea kogu oma peenrakasti tühjaks – korjasime suvikõrvitsad, sikutasime välja sibulad ning kaevasime kartulid. Kui suvikõrvitsat sai toorelt krõmpsutatud ja ka pirukasse pistetud, siis kartulitega oli rohkem tööd – need tuli enne keema panemist ära koorida ja see polnud sugugu nii kerge ülesanne, kui esialgu arvati.

Septembrisse jäi ka sügisene spordipäev, kui saime end proovile panna võidujooksus, palliviskes ja kaugushüppes.

Ka pisut kultuuri mahtus meie septembrisse – nimelt tuli meile külla Lasteteater Lepatriinu, kes sel aastal meid õue-etendusega kostitas :)

 

Septembri metsamatkad

Tegelikult oli meie esimene metsaskäik peale pooleaastast pausi juba septembri alguses, mil toimus rühma rattamatk. Vihmapilved kiirustasid meid takka ja väljusime väravast lastega, kes polnud kuigi palju kogemust grupis sõitmisega. Üllatuslikult sujus kõik vägagi hästi: osati üksteisega arvestada ja nauditi sõitmist täiel rinnal.

 

Ja mis huvitab lapsi septembrikuises metsas rohkem, kui ikka marjad-seened. Marjade rohkus igas mõttes manitses meid ettevaatusele ning enne mustikate-pohlade noppimist vaatasime üle ka need marjad, mis võiksid meie soovituga sarnaneda. Esialgu olid lapsed veidi ebakindlad ning tõid meile korjatud marju näitamiseks, kuid tasapisi enesekindlus kasvas ja oldi julgemad. Meie omalt poolt valisime metsas kohti, kus mürgiste marjade esinemine on vähetõenäoline. Purgitäiest korjatust valmis rühmas toormoos, mida saia peal süüa.

 

Seeni on septembris keeruline mitte märgata, eriti kui nad on erkpunased või haisvad või muul viisil silmapaistvad. Väga sageli on lastel komme neid käigu pealt kaasa haarata adumata, et paljud neist on mürgised. Seenepäeva alguses rahustasin lapsi öeldes, et suuremale osale lastest seenetoidud ei maitsegi, aga seeni tunda võiksime siiski. Igaüks sai väikese noa ja võimaluse ise otsida ja korjata. Ämbrid hakkasid kiiresti täituma ja poole tunniga saime võrdlemisi suure hunniku seeni. Sorteerimise tulemusena nähtus, et suurem osa neist siiski süüa ei kõlvanud. Seenepäeva lõpetuseks õppisime iga lapsega individuaalselt ära tundma ja nimetama viite liiki: kärbseseen, pilvik, puravik, riisikas ja kukeseen. 

 

 

Oktoobrikuus jälgime lindude rännet ning uurime lähemalt samblaid ja samblikke.