Rühmas töötavad õpetaja Ene-Ly, assistent Krista ja õpetaja abi Moona


  TEATED       

Rühma telefon: 555 32 607

  • Pääsukeste 2020/2021 loodusretked
  • Meie rühma tegmistest saate osa Facebooki grupi vahendusel, millega liitumiseks küsige infot õpetaja Ene-Ly´lt.

Aprilli ja maikuu tegemised

Aprill ja mai möödusid meil kibekiire toimetamise tähe all. Aprilli alguses olid osad lapsed veel koduõppel, suurem enamus aga tagasi lasteaaias. Väga palju oli tegemist õppeaasta ja ühtlasi ka lasteaia lõpetamisega, mis tähendas arengumängude mängimisi ja koolikatsumisi, kuhjaga erinevate kokkuvõtete kirjutamisi ning koolikaartide vormistamisi. Lastele hakkas lasteaia lõpp vaikselt kohale jõudma ning tegeleda tuli ka koolihirmu leevendamisega, sest hoolimata palvetest, me tõesti ei saa ju lastega kooli kaasa minna. Suurima fookuse sai aga muidugi lõpupeo ettevalistused, mis tähendas rohkelt laulude, luuletuste ja tantsude harjutamisi. Kõik see oli seda pingutust aga väärt, sest lõpupidu sai peetud ning vastukaja oli ääretult positiivne nii laste endi poolt, kui külaliste käest kuulduna. Mis muud ma oskangi siinkohal soovida, kui et imekena suve meile kõigile ja tuult tiibadesse me Pääsupoegadele.

 

Maikuu metsamatkad

Maikuu matkad toimusid ratastel. Põhirõhk oli rattaga osavamaks saamisel. Tegime selle nimel õuealal trenni ja panime rattad ja lapsed proovile erinevatel vigursõiduradadel. Oskused ja varustus üle vaadatud, jätkasime juba metsaradadel ja kergliiklusteedel. Sõitsime erinevates kolonnides, tegime jälitussõitu ja katsetasime sõitmist kaaslaste ratastega. Laste arvates oli selline matkamine palju ägedam ja ei väsitanud liiast.

Harku rajad on paari matkal käidud aastaga kindlasti tuttavaks saanud. Loodan, et leiate ka edaspidi tee tuttavasse metsa. Olgu siis rattaga sõitma, marjule-seenele, suusatama või lihtsalt jalutama.

Head kooliteed!

 

Aprilli metsamatkad

Aprillis ärkavad taveunest muude loomade hulgas ka konnad ja maod. Nende liikumisteed ristuvad meie matkaradadega ja nii ei saa me neist üle ega ümber. Aprillikuu esimese vihmase esmaspäeva veetsime loodusõppeklasssis plastiliiniga tegeledes. Voolisime kudu, kulleseid ja konni, rästikuid ja nastikuid nende tavapärases suuruses. Selgeks said mõisted ja liigitunnused.

Järgmisel korral olid rästikud meid juba metsaserval „ootamas". Nende kaitsevärvus on sedavõrd hea, et vajab märkamiseks teravat silma ja kogemust. Võttis ikka tõsiseks küll. Jõudis kohale arusaam rajal püsimise vajalikkusest, sest pruunikal kulul või metsaalusel ei paista rästik ka terasel vaatlemisel kuigi hästi silma.

Konnade ränne kestis sel aastal vaid mõned päevad. Õnnestus meilgi lastega neid näha ja tiigile lähemale toimetada. Miks-küsimustele vastamine võttis omajagu aega.  Muuhulgas selgus, et „konnaprintsess" polegi väiksem, vaid isasest konnast hoopis suurem ja et emaseid konni on isastest palju vähem. 

Kolmas matkapäev viis meid rabaradadele. Leidsime mullusügisesi jõhvikaid, nuusutasime vängelõhnalisi rabataimi ja kõik said korraliku tasakaalutrenni turbamülgaste ületamisel. Laste pihud täitusid pillirootuttide, koldade, turbasambla ja pohlavartega. Õppisime juurde ja kordasime üle erinevaid taimeliike.

Maikuu on rattasõitude päralt. Kulgeme Harku metsa radadel ja avastame metsas veidi kaugemaid kante.

 

Märtsi tegemised

Märtsi alguses sai joon alla tõmmatud dinosauruste projektile ja selle tähistamiseks soovisid lapsed filmiõhtut - andsime endast parima ja korraldasime toreda ühise filmivaatamise koos kõige juurdekuuluvaga. 

Kuna vana teema oli end ammendanud, siis tuli korraldada omamoodi loomeinkubaator uue projekti teema ledmiseks. Mitmete päevade jooksul kogusime kokku lastele huvipakkuvaid teemasid, millede vahel siis lõpuks hääletuse korraldasime. Kolmandas hääletusvoorus jõudsime tulemini - napi võiduga osutus valituks Veealuse maailma teema, millest lähtudes me järgmise kuu või kahe jooksul siis rühmas oma õppetegevusi kavandame.

Robootikategevuse läbiviimiseks ehitasid lapsed ühistöö tulemusena veemaailma, milles Spherodel üksteise võidu, ohte trotsides ja kokkupõrkeid vältides liigelda tuli. 

Lume sulamisega tundsime, et kevad tahab tulla, kuid meil olid rõdud veel talviste kuuseokstega ehitud. Mõeldud, tehtud - kõik talvine kraam sai kärusse kokku kuhjatud ning siis lõkkeplatsile transporditud. Kohalikelt prouadelt saime tragiduse  ja töökuse eest kiita ning kevad võib nüüd suurte sammudega meie õuele end sisse seada.

Mis kevad see siis oleks, rohenäpud endast taas aimu ei annaks? Külvatud sai nii lihavõttemuru, kui kurgid. Mugulsibulad sai samuti mulda pistetud, sest nagu noormehed teatasid, siis roheline sibul on hirmus kange ja väga tervislik ja seda peaksid kõik palju rohkem sööma. No õige pea saame siis ka lasteaias oma söögikorrad värske sibulaga rikastada.

Kui ühel hommikul lastelt sisendi saime, et tahaks midagi küpsetada, siis ega pikka juttu enam polnudki - sai kiire tiir kohalikus kaupluses tehtud ja vajalik kraam rühma toodud. Natuke juhendamist ja segamist, natuke vormimist ning ahju. Pisut veel ja terve lasteaed oli imelist kaerahelbeküpsiste lõhna täis. Varsti peale seda olid küpsised pintslisse pistetud - töö oli kiire ja korralik.

 

Märtsi metsamatkad

Veebruari lõpunädalal metsa viidud räimed pisteti kellegi poolt nahka. Kes see oli, saime näha rajakaamera salvestiselt. Öö oli olnud udune ja sama lugu oli loomaga pildil. Siiski pole meie metsa kiskjate hulk nii suur, et jäänuksime vastuseta. Kõrvutades nugise pilti rajakaamera omaga, sai selgeks, et tema see oligi. Nugisega polnudki me varem tutvust teinud. Nüüd oli põhjust teda lähemalt tundma õppida.

Järgmistel matkadel oli järg „Otsi Otti!" programmi käes. Nüüd oli kasu puude tundmisest, sest metsa eksimise korral on kõige suurem abi kuusepuust. Katsusime leida parimaid varju pakkuvaid kuuski. Lapsed kogesid, et maani okstega vana kuuse alla moodustub justkui omaette onn, milles saab end sademete ja tuule eest peita.

Rääkisime ohumärkidest ja sellest, kuidas end otsijatele kuuldavaks ja nähtavaks teha. Laste ehitatud ohumärgid (kolm paralleelset joont, pulka, posti vm) polnud enamasti otsijatele piisavalt märgatavad. Tegime neid mitu korda ja erinevates variantides, et leida parim. Enda kuuldavaks tegemiseks sai muuhulgas ka karjumist proovitud. Ühtaegu lõbus, kuid kurnav kisa sai kaunis kiiresti otsa, sest kaua sa ikka jaksad. Hoopis efektiivsemad olid löögid vastu kuiva puud. Kõige paremini kostus õpetaja poolt puhutud kolm vile.

Ehitasime murdunud kuuse oksi kasutades endale varjualuse ja õppisime onni jaoks oksi tuues meelde jätma teed kuuse ja onni vahel. Metsas liikudes on alati midagi, mis on tavapärasest erinev. Meie raja äärde jäid näiteks hiljuti saetud känd; mahalangenud puud, millest tuli üle astuda; väike sammaldunud metsalagendik ja auk maapinnas.

Onn sai nii suur, et lapsed mahtusid sinna kõik ära. Nüüd jääme ootama, millal ilm lubab meid onni juurde tokisaia küpsetama.

Aprillis pöörame suuremat tähelepanu roomajatele ja kahepaiksetele, kes just siis aktiivselt ringi liikuma hakkavad.

 

Veebruari tegemised

Veebruari alguses tuli meile külla lasteteater Sõber ja saime osa ülitoredast teatrietendusest, mis praeguste olude tõttu toimus muidugi õues. Kuid teate, sellest polnudki üldse hullu – potsatasime kauniste hangede vahele mattidele maha ja kõik oligi hästi, sest on ju naljakas ikka, vahet pole, kas seda räägitakse toas või õues.

Dinosauruste teemaga jätkates tegime tutvust kivististega ning sealt edasi muidugi ka arheoloogiaga – lapsed said ise imiteerida dinosauruste luude väljakaevamisi ning leitud luudest siis ka nelja erinevat liiki dinosauruste skeletid kokku panna. Imselgelt oli see ettevõtmine lastele eriti meeltmööda – mõnus tolmune nokitsemine.

Ka teised õppetegevused olid jätkuvalt sauruste poolt läbi põimitud – kohtasime neid nii etteütlustes, matemaatika töölehtedel, kui ka kunstitegevuses ja isegi robootikas.

Vastlapäeva täistasime õues üles seatud tegevuspunktides, kus saime proovile panna oma osavuse, täpsuse, kiiruse ja jõu. Muidugi toimus ka pikima liu laskmine nii ühiselt, kui individuaalselt ja ega keegi vastlakuklita ka ei jäänud. Ahjaa, vastlakuklid – need olid ju meie endi tehtud! Alustasime retseptist ja taignast, keerasime kakud valmis ja viisime küpsema. Pärast jäi veel vaid moos sisse pista, vahukoretups peale pritsida, katus paigaldada ja tuhksuhkruga üle puistada. Nagu lapsed ütlesid – nad pole elus ees nii häid vastlakukleid saanud – ise tehtud, hästi tehtud.

Kuu lõppu jäi meil muidugi Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine. Panime end kenalt riidesse, nautisime e-kontserti ning istusime ühtse perena piduliku laua taha. Laual oli laste enda tehtud kiluleivad ning kamatrühvlid. Njami.

 

Veebruari metsamatkad

Eestis tähistatakse 11. veebruaril Euroopa 112 päeva. Päeva eesmärk on tõsta teadlikkust sellest, et Euroopas on üks number 112, millele helistades saab vajadusel kutsuda nii kiirabi, päästjaid kui ka politsei. Võtsime meiegi lastega asja kätte ja tegime selgeks, mis on matkal kaasas olevas esmaabikotis ning millal neid vahendeid kasutada. Õuealale kuhjatud lumehunnikust valmis aga ühise jõupingutuse tulemusena hädaabinumbrit 112 kandev mängu-päästeauto.

Veebruaris toimus lastele lubatud metsas grillimine. Kuna tokisai on üks armastatumaid lõkketoite, jäime selle juurde. Esimese ülesandena puhastasid lapsed oma küpsetustokid koorest. Kuniks puud grillil põlesid, said lapsed lähedalasuval mäel liugu lasta ja seejärel juba sütel oma saia valmis küpsetada. Eelmisel aastal olime juba korra sellist saia valmistanud. Nüüd saime oma oskusi jälle proovile panna. Saiu oli igasuguseid – veidi musti, tumedamaid ja heledamaid pruune. Mõni sai söödi ära pooltoorelt. Lahkemad toitsid ka koera kõhu täis.

Vabariigi aastapäeva eel oli aeg eesti rahvuskala, räimega, lähemalt tutvuda. Räime saab puhastamata ja sügavkülmutatult kenasti poest osta ja seega oli meil õppematerjali küll ja veel. Saime oma kalakesi mõõta ja kaaluda ning määrata nende soo. Kalalõhn oli lastele harjumatu ja kala puhastamine hirmutas nii mõndagi, kuid kokkuvõtvalt öeldes said lapsed päris kaladega reaalse kogemuse. Õppematerjali viisime hiljem metsa ja sättisime seda jälgima rajakaamera. Ei läinud kuigi palju aega, kui nugis meie räimed nahka pistis. Nugist me polnud varem tundma õppinud. Tänu räimedele saime tuttavaks ka temaga.

Märtsis õpime metsas ellu jääma ja tuletame meelde eelmisel aastal õpitud „Otsi, Otti!" programmis tehtu.

 

Jaanuari tegemised

Uut aastat alustasime koolivaheaja nädalaga, kui planeeritud õppetegvusi otseselt ei toimunud ja lapsed said oma põhitöö ehk mängimisega tegeleda :)

Kuid peale seda oli aeg alustada uue projektiga ning ülekaaluka häälteenamusega osutus valituks dinosauruste teema.

Seega olemegi me käesoleva kuu jooksul üritanud igati oma õppetegevustesse dinosaruseid sisse tuua. Sai uuritud pea kõike, mis lastele huvi pakkus – alustades sellega, millised nad välja nägid ja millest toitusid, lõpetades sellega kuidas nad välja surid.

Lisaks integreerisime dinosauriste teemat nii robootika- ja kunstitegevustesse, kui ka näiteks õuemängudesse. Laste vabamängus rakendati edukalt uusi õpitud teadmisi ja tuletati sealt ka ise edasi - kas teie teadsite, et uue teooria järgi surid dinosaurused vist välja sellepärast, et nad ei osanud üldse arvutada :)

Vabategevustes uuriti ise suure põnevusega raamatuid, kus saurustest juttu ning fantaseerides suudeti isegi matemaatilised mängud ja klotsidega ehitamine mingi põneva nurga alt teemaga siduda. Näide: neli brontosaurust näksisid aasal muru, Rex sõi nad kõik ära ja alles ei jäänud ühtegi, aga ma tean küll, et tegelikult on neli miinus üks hoopis kolm :)

Juhul kui te pole veel aru saanud, siis dinosauruste teema meeldis lastele väga ja praeguseks on ilmselge, et me jätkame sellega ka tuleval kuul :)

 

Jaanuari metsamatkad

Jaanuarikuus õppisime märkama lumele tekkinud jäljeradasid. Alustuseks tegime loodusõppeklassis tutvust metsloomade jälgedega. Jäljetrükk oli hea võimalus nende suurusvahekordi ja välimust võrrelda.  Et õues sadas ja sadas järjest uut lund, oli loomajälgede leidmine küsitav. Siiski õnnestus meil kamba peale näha nii jänese, rebase, kitse ja ka hiire jäjeradasid.

Valmistasime üheskoos lumepallidest lumelaterna ning uurisime tibatillukesi lumehelbeid luubiga. Lumehelveste kuusnurkne kuju jäi lastele hästi meelde ning suuri ja täiusliku kujuga helbeid esitleti meile veel järgmistelgi metsaretkedel.

Jaanuaris algab lasteaia õuel lindude toitmine. Uurisime pintsette kasutades lindude toidusegudes olevaid seemneid ja vaatasime, mis toimub talilinnukaameras. Õpetaja Ene-Ly tõi terrassile seisma jõuludest järele jäänud kuuse, et lindudel oleks julgem söögimaja külastada. Meie kordasime üle lasteaia ümbruses esinevad talilinnud. Lapsed tunnevad enamesinevaid linde väga hästi ning oskavad neid ka metsaretkedel märgata.

Seejärel oli järg puude käes. Kuidas me talvistel puudel vahet teeme? Ikka nii, et võtame appi võrdlemis- ja märkamisoskuse. Loodusõppeklassi toodud oksad võivad olla esmapilgul ühetaolised, kuid lähemal vaatlusel selgub, et erinevusi on rohkesti. Hobukastani suured ja kleepuvate soomustega, pihlaka piklikud ja heledakarvased või saarepuu sitikmustad pungad on ju igaüks oma nägu. Õues kinnistame õpitut juba tuttavate puude juures oma teadmisi proovile pannes. Kas matkaväraval oleva vahtra pungad on samuti punakaslillad ja veidi kandilised, kas tammepuu võrsetipud meenutavad käppasid? Jah, nii see on!

Metsast kaasa võetud raagus oksad ootavad pungade puhkemist. Veebruaris tutvume lähemalt esmaabikoti sisuga, kordame veel kord üle looduses liikumise reeglid ja jääohutuse ning õpime tundma kuivade kuuseokste ja kasekoore olulisust lõkke süütamisel. Meil on nimelt plaanis veidi grillida.

 

Detsembri tegemised

Detsembris tegelesime muidugi kõigega, mis jõuludega seondub. Igal esmaspäeval oli lastel rühmas advendihommik, mil kuuldi vahvaid jõuluteemalisi jutustusi, jagati mõnusaid jõulumeenutusi ning kasvatati hinges jõulutunnet.

Kogu jõulukuu kunstitegevustes pühendusime rühma ja kodu kaunistamisele – soolataignast meisterdati piparkooke, mis ka pintsli abil kauni värvi ja mustri peale said. Vanapaberi korvist leiduvast meisterdasime aga pabermassi, millest vahvad kuuseehted valmistasime.

Jõulutunde tekitamiseks küpsetasid ka lapsed ise piparkooke, päris piparkooke. Taigen sai rullitud, vormidega kujud tehtud, tuba sai imelist lõhna täis ja glasuur kenasti piparkoogile sätitud. Lõpuks sai ka lapse kõht piparkooki täis ning ema-isa oma ka :)

Kuna jõulukuu kulminatsiooniks on ilmselgelt Jõulupidu, siis kirjutasime ühel toredal päeval ka Jõuluvanale kirjad, kuhu püüdsime kirja panna kõik hea, mida sel aastal teinud oleme. Ilmselt sai Jõuluvana kirjad kätte ning tuli meie ka peatselt külla. 

Detsembri metsamatkad

Imeilusal päikeselisel nädalal, detsembri alguses, võtsime metsa kaasa tavapärasest rohkem kraami. Seekord siis tahvelarvutid, grilli ja toidutegemise vahendid. Kätte olid jõudmas aasta kõige lühemad päevad. Rääkisin lastele pööripäevast ja selle kommetest ning seejärel tähistasime seda metsas tuld tehes ja kokates. Aga enne „pidu" otsisime geopeituse äppi kasutades metsatukast üles mõned „aarded" ehk tillukesi mänguasju ja logiraamatut sisaldavad karbikesed. Ühe aarde lahtimuukimine meil küll ei õnnestunud, aga tore oli sellele vaatamata.

Järgmisel esmaspäeval olid külmakraadid platsis ning veekogusid kattis klaassile jääkord. Kuna rabajääl uisutamine oli rahva hulgas üleöö moodi läinud, siis võtsime võimalusel sabast ja tegelesime lastega jääohutusega tutvumisega. Vaatasime üle erinevad kohalikud veekogud, tõdesime, et mitte kõik neist polnud jääkatet saanud - vooluveekogudel ja allikatel jääd polnud. Lasime lastel järvejää tugevust kontrollida. Okstega kopsimine jääd ei purustanud, seega tundus, et jää on kõva küll.

Seejärel asusime jäässe auke puurima ja alles siis saime aru, mis pealispinna alla toimub – vaid paaris kohas oli jääkate piisavalt paks (10 cm), enamasti oli see aga 4-8 cm. Eriti kõva, aga õhuke jää oli rabalaukal. Lubasime lapsed viimaks jääle üleujutatud järvekaldal, kus jää all vett vaid paarkümmend cm. Õppetund tuli sealtki: jääl olles tuleb ohutuse tagamiseks hoida üksteisega vahet.

Jaanuaris vaatame, mida meile ilm toob. Kui on lund, siis õpime tundma looma- ja linnujälgi; külmadega paneme üles lindude söögimajad ning tutvume neisse pandava toiduga. Õpime tundma erinevate puuliikide raagus oksi ja osaleme lasteaia ühisel talvematkal.

 

Novembri tegemised 

Novembrikuus tegelesime jäätmete vähendamisega – sõime tühjaks oma taldrikud ning tihti ka potid, mõõtsime igapäevaselt tekkivaid toidujäätmeid ning kogusime nädala jagu biojäätmeid ühte biolagunevasse kotti kokku, selle aselmel, et see iga päev pooltühjana välja viia.

Rühma õppetegevusena tegelesime hulgaliselt katsetega – sulatasime ja külmutasime, hõõrusime ja uuristasime, vahustasime ja loksutasime. Pesime ka ise oma toidunõusid ja saime ise kogeda, kuidas nõudepesuvahend oma tööd tegi. Tegime veel palju muudki, mis piltidele kahjuks ei saanud – no ei tule neil põnevatel hetkedel meelde ju alati pilte teha :)

Novembris tervitasime ka selle aasta esimest lund, mis nii suurtele kui väikestele palju rõõmu tõi. Loodetavasti ei jää see selle aasta viimaseks lumeks.

Viirusohust tulenevalt korraldasime pisut teistlaadi üritused nii isadepäeva, kui lasteaia sünnipäeva tähistamiseks. Kuna suuri kokkusaamisi korraldaa ei saanud, siis tegime peod pisikestes seltskondades ja distantsi hoides, kuid see ei vähendanud meie rõõmu neist toredatest sündmustest.

 

Novembri metsamatkad

Alustuseks peab ütlema, et pääsukese rühma lastel on ülihea mälu. Eelmisel aastal õpitu kordamisel teatati mulle „Seda me oleme juba näinud" või siis „Seda me teame juba ammu", mõnikord isegi: „Igav!". Sellist fenomenaalset meelespidamisvõimet ei tule meil lasteaias kuigi sageli ette. Proovisin siis leida teemadele uusi vaatenurki ja seadsin julgemaid õpieesmärke.

Alustasime hingedeaega ajalootunniga lasteaia õueala muutustest ning liikusime edasi metsa. Õnneks oli õuealal viimase aasta jooksul paljugi muutunud ja nad ei saanud mulle väita, et seda nad juba ammu teavad. Aga metsas olevate kaevikute asukohta mäletas Holger ja hobuse ausammast esitleti mulle hoopis laste poolt. Üllatasin neid jõhvikakohaga vanas turbalõikamise kohas mõnekümne meetri kaugusel liivamägedest. Maitsesime jõhvikaid ja õppisime üht-teist turbasambla kohta – näiteks seda et see sammal armastab kasvada vees ja mida helerohelisem see on, seda tõenäolisemalt võib sinna astudes väga märjaks saada.

Järgmisel nädalal samblaid õppides tariti turbasammalt august välja juba sületäite kaupa ja laste hulgas oli see kuum kaup. Muuhulgas õppisime välja ütlema ka muude sammalde ja samblike nimetusi, nagu näiteks metsakäharik, islandi käokõrv, palusammal ja habesamblik.

Keedetud samblikutee just eriliseks lemmikuks ei osutunud, aga sele aastatepikkune lastele pakkumise kogemus näitab, et igas rühmas on vähemalt üks selline laps, kellele see mõru jook meeldib. Nii oli ka pääsukeste rühmas üks selline.

Kolmandaks nädalaks ei olnud õnneks veel lumi sadama hakkanud, sest meil oli vajaveel  putukad-mutukad nende peidupaikadest üles leida. Tegime seda paaritööna mutukabingo vormis. Niisugust hasarti polnud mina varem näinudki. Kui tavaliselt liigume rühmaga metsa poole tunniga, siis nüüd jõudsime poole tunniga läbida vaid paarsada meetrit. Läbi tuhniti kõik, kuhu vähegi kühvel või sõrm taha hakkas. Selgusid ka eriliselt säravad otsijad, kelleks osutusid Alar ja Susanna. Tänu nende teravatele silmapaaridele leiti suurem osa lehel olnud liikidest. Isleen aga leidis mutimullahunnikus kaevates terve röövikuhunniku, kinkides sellega igale otsijale võimaluse oma mängulehel röövik maha kriipsutada.

Kuu lõpetasime eluringide teemaga. Vaatasime, kuidas toimub see puudel, rohttaimedel ning ka loomadel. Detsembris vaatame, kuidas tulevad külma ja pimeda aastaajaga toime metsaloomad, alustame lindude toitmisega, mängime geopeitust ja teeme lõkketoitu.

 

Oktoobri tegemised rühmas

Oktoobris alustasime õppetööd uue projektiga ning see sai lausa nii suure tuule alla, et lapsed otsustasid meie kaisukarud koolimängu kaasata. Uus projekt keerles kristallide teema ümber ning eneselegi üllatuslikult ja eelarvamusi kummutades, suutsime me põhimõtteliselt kõik teemad läbi kristallispektri läbi viia – usute või mitte, aga isegi leiva- ja robootikapäeval tegelesime tinglikult kristallikaevandamisega :)

Kõrvalteemana oli meil oktoobris aga lemmikloomad, kellest mõningatel õnnestus meile lasteaeda külla tulla ja teine osa lemmikuid jõudsid meie juurde fotodel – kõik lapsed ja ka täiskasvanud jagasid kaaslastega vahvaid jutte oma lemmikloomadest ning ühispildina jäävad nad meie seltsi terveks aastaks.

Oktoobris sai alguse ka meie koostöö Harku Raamtukoguga, mille raames lapsed iganädalaselt raamatukogu külastavad, seal jutustust kuulavad ning kuuldu põhjal filosofeerivad. Lisaks hakkasid kõik lapsed ka raamatukogu lugejateks, said oma isikliku lugejakaardi ja saavad nüüdsest ise endale meelepäraseid raamatuid koju laenutada :) Suured tänud Harku Raamatukogu perele, kes sellist toredat koostööprojekti eest veavad ning uusi agaraid lugejaid seeläbi kasvatavad.

Oktoobri metsamatkad

Oktoobrikuu esimestel nädalatel käisid lapsed metsas oma rühma õpetajaga „maavarasid kaevandamas", sest sel ajal oli loodusmatkade õpetaja haiguspuhkusel. Kolmanda nädala esmaspäev oli kole vihmane ja metsa minna ei saanudki. Kordasime loodusõppeklassis üe rändlinnud. Meisterdasime õppetöö käigus akendele kleepimiseks röövlinnu siluette ja seda selleks, et hoiatada linde neile sageli nähtamatute aknapindade eest.

Kuna oktoobri viimasel nädalal toimus meie lasteaias robootikanädal, siis otsustasin tehnoloogia ka loodusretkele kaasa võtta. Kahe tahvelarvuti ja mobiiltelefonilt jagatud interneti toel vedasime päriselus nähtamatut, aga tahvelarvutis nähtavat punast jutti mööda erinevaid Harku asula ja metsa radu, tehes gps-kunstitegevusena valmis hundisarnase looma kujutise.

Teekond oli päris pikk: üle viie kilomeetri, aga pakkudes lastele valikuid pikema ja lühema rajaotsa kõndimiseks ning aeg- ajalt puhates, vedasime kahe ja poole tunniga välja. Iga laps sai „vastutada" hundi ühe kehaosa valmimise eest ehk liikuda tahvliga ja näha, kuidas joon tekib. Hundi silueti edenedes kasvas laste huvi ja motivatsioon. Rühmaõpetaja poolt välja prinditud hundisiluetid said lõpliku ja isikupärase ilme laste kunstitegevuse käigus.

Novembris vaatame üle Harku asula ajaloolised paigad, keedame samblametsas samblikuteed, otsime metsast tigude, vihmausside ja ämblike elukohti  ning teeme lõplikult valmis putukatele mõeldud majakese.

 

Septembri tegemised rühmas

Septembrikuu tähistas meie viimase lasteaia-aasta algust, sest järgmisel sügise lendavad pääsupojad ju kooli – teeme kõik selleks, et meie aasta tuleks täis nalja ja naeru ning põnevaid ettevõtmisi.

Septembrit alustasime muidugi mõista Tarkusepäeva tähistamisega – meie rühma lapsed esitasid lasteaiakaaslastele toredaid laule ja luuletusi ning ühiselt sai ka vahvaid ringmänge mängitud.

Sügise sünnipäeva tähistamiseks otsustasime käised üles keerata ning imemaitsva pirnikoogi küpsetada, mille retsepti veel mitmeid päevi hiljemgi küsimas käidi.

Hoolimata keerulistest oludest, õnnestus meil siiski ka sel aastal osa võtta Maaimakoristuspäevast, mille raames sai koristatud lasteaiaümbruse kõnniteed, lähedalasuv bussipeatus ning ka metsa viiva tee servad. Kuigi suure töö tulemusena saime mõnda aega prügivaba keskkonda nautida, siis tegelikult oli laste leitud prügi hulk ikka kurvastavalt suur.

Kuni ilmad veel soojad ja kuivad olid, saime ka paar rattamatka korraldada – käisime tiirutamas nii Harku metsas, kui ka kergliiklusteedel. Kõige pikem matk viis meid lausa Laagri alevikku, kus saime mänguväljakutel hullata ja piknikku pidada, enne kui lasteaeda tagasi väntama hakkasime. Metsa sattudes pistsime hoobilt ninad põõsastesse, sest mustikad ja pohlad olid lihtsalt nii maitsvad ning õnneks jagus neid nii põske pistmiseks, kui purki korjamiseks.

Sügisel on tavaks ka saaki koristada. Nii siis võtsime ka meie pea kogu oma peenrakasti tühjaks – korjasime suvikõrvitsad, sikutasime välja sibulad ning kaevasime kartulid. Kui suvikõrvitsat sai toorelt krõmpsutatud ja ka pirukasse pistetud, siis kartulitega oli rohkem tööd – need tuli enne keema panemist ära koorida ja see polnud sugugu nii kerge ülesanne, kui esialgu arvati.

Septembrisse jäi ka sügisene spordipäev, kui saime end proovile panna võidujooksus, palliviskes ja kaugushüppes.

Ka pisut kultuuri mahtus meie septembrisse – nimelt tuli meile külla Lasteteater Lepatriinu, kes sel aastal meid õue-etendusega kostitas :)

 

Septembri metsamatkad

Tegelikult oli meie esimene metsaskäik peale pooleaastast pausi juba septembri alguses, mil toimus rühma rattamatk. Vihmapilved kiirustasid meid takka ja väljusime väravast lastega, kes polnud kuigi palju kogemust grupis sõitmisega. Üllatuslikult sujus kõik vägagi hästi: osati üksteisega arvestada ja nauditi sõitmist täiel rinnal.

 

Ja mis huvitab lapsi septembrikuises metsas rohkem, kui ikka marjad-seened. Marjade rohkus igas mõttes manitses meid ettevaatusele ning enne mustikate-pohlade noppimist vaatasime üle ka need marjad, mis võiksid meie soovituga sarnaneda. Esialgu olid lapsed veidi ebakindlad ning tõid meile korjatud marju näitamiseks, kuid tasapisi enesekindlus kasvas ja oldi julgemad. Meie omalt poolt valisime metsas kohti, kus mürgiste marjade esinemine on vähetõenäoline. Purgitäiest korjatust valmis rühmas toormoos, mida saia peal süüa.

 

Seeni on septembris keeruline mitte märgata, eriti kui nad on erkpunased või haisvad või muul viisil silmapaistvad. Väga sageli on lastel komme neid käigu pealt kaasa haarata adumata, et paljud neist on mürgised. Seenepäeva alguses rahustasin lapsi öeldes, et suuremale osale lastest seenetoidud ei maitsegi, aga seeni tunda võiksime siiski. Igaüks sai väikese noa ja võimaluse ise otsida ja korjata. Ämbrid hakkasid kiiresti täituma ja poole tunniga saime võrdlemisi suure hunniku seeni. Sorteerimise tulemusena nähtus, et suurem osa neist siiski süüa ei kõlvanud. Seenepäeva lõpetuseks õppisime iga lapsega individuaalselt ära tundma ja nimetama viite liiki: kärbseseen, pilvik, puravik, riisikas ja kukeseen. 

 

 

Oktoobrikuus jälgime lindude rännet ning uurime lähemalt samblaid ja samblikke.